Ajalugu
Kastna lühiajalugu
Kastna e. endise nimega Kaskenne esmamainimise aastaks
võib pidada 1228., kui asutati Saare-Lääne piiskopkond, õnnestus ordul kaubelda
maa-ala Kastnast kuni Vaisteni, mis jäid Pärnu lossi vallata kuni Liivi sõjani.
Eesti vallutamise aegu käis Tõstamaa ja selle ümbrus siis
ka Kastna Lihula piiskopi, Riia piiskopi ja teiste ordu asjameeste vahel käest kätte.
Poolu talu maadel olevat olnud suur, keldritaoline küngas – Suurimägi, mis
endise kooliõpetaja Mihkel Vestmanni arvates võis olla ka Surimägi. Talu
maadelt olevat luid tulnud ja osa inimesi pidas seda muistseks lahingukohaks
või oli tegemist hoopiski muinaskalmega? Kui 1228. aastal asutati Saare-Lääne
piiskopkond, õnnestus ordul kaubelda maa-ala Kastnast kuni Vaisteni, mis jäid
Pärnu lossi vallata kuni Liivi sõjani.
Vallutajate põhjendus oma vallutustele oli ristiusu
toomine paganatele ja nii ehitas tsistertslaste ordu 1265 – 1280 omale
Lihulasse kloostri. Lihula naistsistertstlased ehitasid Kastnasse Püha Maria
Sündimise kabeli, mis on üks varaseim usumärk kogu kihelkonnas. Selle kabeli
ehitamise aeg ei ole teada, arvatavasti ehitati suhteliselt vaiksel ajal 1280
datel aastatel, on aga võimalik, et alles peale Jüriöö ülestõusu. Tänu kabelie
jääb Kastna aasta-sadadeks Kihelkonna usuelu keskuseks. Kirikuna kasutati
ilmselt Püha Maria Sündimise kabelit. Rahvajuttude järgi olevat tollal kiriku
(kabeli) juurde maetud inimesi püsti? Tõstamaa on sel ajal hoopis rahvavaesem
ja tähtsusetu kohake.
1320. aastal kingib ordumeister Gerhard von Jorcke
Kaskenne (Kastna), Wattele (Vatla), Hoveselle (Hõbesalu, Vatlast 2,5 km.
Põhjas), Normese (Nurmiste?), ja Karreferi (Karevere) Padise kloostrile. Mõne
aasta möödumisel vahetas ordumeister kingitud külad Tallinna Dioteesilt
(kellele allus Padise) tagasi. See on arvatavasti ka Kaskenne (Kastna)
esmamainimine.
Viimane ordumeister Gotthard Kettler annab 1565. aastal
Kastna (Kaskenne) mõisa Pärnu ordukomtuuri sekretärile Barthdomöus Meeliusele,
kes oli abielus komtuuri Rotger Wulffi tütre Barbaraga. 1575. aastal on mõis
vähemalt ühe hoonega olemas. Nimelt peatub sel ajal Kastna mõiss väeosa
Läänemaalt tulnud Taani sõdureid, keda juhtis hertsog Magnus.
Vähemalt 16. sajandisse kuulub ka rahvajutt Kastna
kiviristist, kus põllul töötav tüdruk teda tõmbama tulnud noormehe sirbiga
tapnud. Tapja maetud kaelast saati maa sisse ja künud tal adraga pea otsast.
Ristil käidud haigeid kohti, paiseid ja paistetusi ravimas-vajutamas. Rist
olnud veel 1930-ndal aastatel püsti, kuid kolhoos lükanud selle kivihunnikusse.
Risti asukoht oli Ennu talu maadel Poolu laudast tuleva tee ja talu vahel.
1617. aasta oli Gustav Adolf vallutanud Pärnu ja 1627.
aastal moodustas siinsetest kihelkondadest Pärnu krahvkonna. Pärnu linnal
õnnestus krahvkonnast välja jääda ning säilitada linnale kuuluvad alad. Nende
hulka kuulus ka Kastna, kuna Meeluse lese Barbara uus peigmees Fritz von Briel
oli 1625. aastal Kastna mõisa linnale müünud vaid 400 marga eest. Sellest ajast
siis kuulub Kastna Pärnu linnale. Eesti Entsüklobeedia andmetel rajati Kastna
linnamõis 1665. aastal.
1624. aastal märgitakse Tõstamaal puust Püha
Peetruse kabelit, kuhu eestlasest pastor Pärnust käis jutlust pidamas, kuid
jääb mulje, et rahvas ikkagi Kastna kabelis või nagu seda nimetatakse – kirikus
– käis. Alles 1672. aastal kurdetakse, et Kastna kabel on vilets, istmed
puuduvad ja kantslit ei olegi. Pealegi toodi suureks puuduseks kaugus (üle 7 km.).
1674. aastal toodi kirik Kastnast ära. See tähendab, et
kabel jäi sinna, aga seda ei kasutatud nagu enne.
Järgnesid 1695-1698 aastate suur nälg, Põhjasõda ja suur
katk 1710 -1711 aastatel. Raske on kindlaks teha, kui palju oliohvreid, või
õigemini, palju üldse inimesi ellu jäi. Kastna kuulus endiselt Pärnu linnale ja
hingitses vist vaevaliselt.
1751. aastal rendib Pärnu linn Kastna mõisa Johann
Hinrich Jackele – tuntud Pärnu kaubakontori omanikule. Isiklikult kohal käies
on ta koostanud üksikasjalise inventaariumi, mis näitab ühtlasi mõisa
seisukorda rootsi aja lõpul, sest vahepeal ei ole ilmselt keegi püüdnud selle
mõisa majandusliku olukorda parandada. Peahoone suurus on süldadest meetritesse
arvestatult ca. 22 x 10 m.
Hoonel, mille kohta ei ole märget, et see kivist oleks,
on mantelkorsten, raudhingedega uksed ja kümme akent, igaüks neist 16 ruuduga,
mis on eraldi loetletud. Roost ja õlest katus jookseb kohati läbi, põrand
raiutud palkidest. Peale selle leidub õuel vana saun ja väike kalakuur. Edasi
lagunenud tall kaheksale hobusele, viljaait, mille uks on lukus ja võti
Tõstamaal, topeltrehi, karjalaut tosina latriga, kaks härga taludes kostil ja
üks vana paat. Mõisa talupojad kaebavad, et neil pole töö tegemiseks ainsatki
rakendit, ei mingit seemnevilja, lehmi ega leibagi. Hobused olevat nii
viletsad, et ei kannata põllutööd välja. Ka edaspidi tuleb Kastna talupoegadelt
kaebusi, et maa on kruusane, väetamata ja ei kasvata midagi.
Jacke jääb mõisa rentnikuks 1783. aastani ja kasutab
ilmselt valitsejaid. Võib arvata, et oma rahadega suudab ta mõisakeskust
kohendada.
1767. aastal kutsus keisrinna Katariina II linnade
esindjad Moskvasse. Pärnust sõitis või saadeti sinna rätsepmeister Johann
Friedrich Hanff, kes küll polevat osanud „russisch`i“, aga sellegi poolest
täitnud ankeedi Pärnu linnamõisade kohta. Oluline on see, et ankeedis leidub
esimene teade selle kohta, et Kastnas (Kaskenennes) toimusid juba siis hobuste
laadad. Kastna laadad olid kaugele kuulsad ja neid peeti Kastna kõrtsi juures.
Kõrtsi kivihoone on tänaseni säilinud ja ka ilusasti korda tehtud. Laat, kui
tähtsündmus ( veel 1930-datel peeti seda ka 18. märtsil aga õige laadapäev oli
22. septembril) on jõudnud ka rahvakalendrisse, mida päheõpitult suuliselt ette
kanti..
Jõulust kuus küünlapäeva,
küünlapäevast seitse maarjapäeva,
maarjapäevast seitse jüripäeva,
jüripäevast üheksa jaanipäeva,
jaanipäevast neli jaagupipäeva,
jaagupipäevast kolm külimaarjapäeva,
maarjapäevast kolm Kastna laadapäeva,
Kastna laadast kolm mihklipäeva,
mihklipäevast kuus marti,
mardist kaks kadrisse,
kadrist neli jõulu.
Kastna mõisa rentnikest peale Jacke nimetame veel
järgmisedki: Arendt (1783-1787), Vick või Vieckoff (1787-1791), Zabelle, kes oli ühtlasi ka Audru mõisa valitseja
(1791-1793), Brasch ja Zeisler (1793-1794), Z. Zeisler (1795-1796), Heinrich Baumann (1796-1798) ja Otto Fabian Baumann (1798-1800).
Nii tihe valitsejate vahetumine
äratab tähelepanu. Pigem võiks arvata, et mõisa jäi valitsema endiselt Jacke
kontor, kes valis sinna mehi tingimustega, et nad selles kolkas kaua ei pea
istuma.
Rahvas elas enamsti
savipõrandaga suitsutares, mis oli kaua akendeta. Uks ukseava ees oli lahti ja
ava ett käis riie. Kui keedeti või pime oli, tõsteti riie üles. Keedeti ahju
ees, koldes, kus rippus pada. Pajad olid sepa tehtud. Tuba oli suitsu täis ja
seetõttu pingid madalad. Talvel magati partel, sest seal oli soojem. Ahju
pilakus või otse ahjupraos põles pird ja lambarasvast küünalt kasutati nagu
tänapäeva taskulampi – sellega käidi kambris toitu toomas ja kustutati kohe
ära. Kamber oli vaid suvel magamiseks, kellel see üldse oli. Esimesed
klaasaknad tehti Kastnas Viidaka ja Kiisa taludele 1825. aastal. Kõik
tarbeesemed tehti puust. Saagi ei tuntud ja lauad raiuti. Kirstu tegemiseks
läinud kõvasti aega, sellepärast olnud vanematel inimestel ette valmis tehtud.
Kirstu kokkulöömiseks teinud sepp täpselt 36 naela ja ühega neist löödi rist
kokku. Oskajad lõiganud ristile ka lahkuja nime sisse.
Järgnevatel aastatel oli vähe
muudatusi ja puuduvad selle perioodi kohta ka rahvajutud. 1800. aastal rendib
Kastna mõisa Richter ja on seda veel ka 1839. aastal – võib-olla ka kauem, kuna
ei ole teada millal sai rentnikuks Hiedahl. Richterist vaid niipalju, et 1839.
aastal sai loa Kastna mõisa kõrtsi avamiseks. On andmeid, et mõisa sissesõidu
eel, kus asus viimati rehi või küün, on olnud kõrts, võib see mainitu ollagi.
Teeäärne, laadaplatsi kõrts oli arvatavasti vanem.
Võrreldes teiste mõisadega oli
Kastna mõisa olukord kergem. Nii lubati siis talupoegadel ka halupuid, anti ka
hagu. Igast viljast tuli lõigata 2 vakamaad. Mõisale maksti lammas, 5 naela
võid, ühed loomakütked, linu ja vilja. Aga kaladest võttis mõis ¾ ära. Kui
rohkem tahtsid, tuli salaja püüda. Maad olid Kastnas viletsad, seda on alati
kurdetud ja ega siin jõukalt ei elatud.
Peksmist oli ilmselt vähem – sellest pole suurt räägitud. Selle mõisa
omanikud-rentnikud polnud ka aadlid ja rüütelkonna seadustetegijatega polnud
neil suurt pistmist. Jacke kontoris olid jõukad kaupmehed ning kogu
peremeeskond elas kaugel linnas.
1850-ndatel tuleb ellu muutusi.
Regesid hakati rautama ja esimene rautatud regi oli Maruse peetril 1844.
aastal. Kõige suuremaks muutuseks oli kartuli kasvatamise algus. Kastnas hakati
kartulit kasvatama 1845. aastal. – söögiga läks asi lihtsamaks. Järg jõudis vankrirataste
rautamiseni – Kastnas rautasid oma vankrirattad esimestena 1855. aastal Melluka
Hindrik ja Madiga Hindrek (või oli Madise talu elamu 1856. aastal. Korstnate
ehitamiseks kasutati tihti ka puutorusid. Siit alates hakkasid aeglaselt kaduma
ka suitsutared.
1857. aastal hakkas ilmuma
„Perno Postimees“ ja selle tellijaid oli ka siinkandis. Nii on teada, et seda
tellisid Tõstamaa kooliõpetaja Tõnisoo, Kastna kooliõpetaja Jakob Seiman,
Mihkel Westmann, Jakob Sutt, Mart Köösel ja veel mõned.
Mis puudutab hariduselusse,
siis 1764. aastal avatud Tõstamaa kirikukoolis käisid ka Kastna
lapsed.Kihelkonna kaugemate nurkade jaoks pandi ametisse rändõpetaja, kes
vabastati osaliselt mõisa orjusest. Üldse on koolidest järgnevate aastate
jooksul vähe andmeid. Teada on, et 1838 aastal oli Kastnas õpetajaks Vikltmann.
1840. aastast on teada, et vallakool asus ühes majas, kus käis 12 õpilast.
1850. aastal kool suletakse ja maja antakse endisele raugastunud erusoldatile.
Kool avatakse ( võib-olla töötas see rändõpetajaga) 1875. aastal Sipu talus
Westmannide juures. Koolitoa suuruseks oli 2x1,5 sülda ja see pidi mahutama 50
last. 1886. aastal pandi kool maja parandamiseks seisma ja suleti 1892. aastal
– põhjuseks valla liitmine Tõstamaa vallaga. Alates 1875. aastast oli Kastnas
kooliõpetajaks Jakob Seiman.
Kastna vallakohtu protokollid
1820-1866 aastatest on läbitöötanud A. Traat ja teinud mõningad statistilised
järeldused: Arutlusel olnud asjadest 8.22 % olid töö- ja teenistussuhted,
kaklusi ja lööminguis arutati 12 korral, vargusi 10 (selhulgas 6 vargust
mõisast) ja talude rentimisprobleeme 4 korral. Oksjone on Kastnas olnud rohkem
kui mujal. Järeldusena on Kastna õiguselu hinnatud ülimadalaks. Uurimisel olnud
valla kohtute statistilises kokkuvõttes selgub, et Kihnu on esikohal Eesti
mõisavarguste poolest oma 41 juhuga. Kihnule kuulus ka teine koht kakluste ja
omavoli juhuste osas ja Kastna pidi jagama 3-4 kohta. Arvestades õiguselu
hinnangut suurem osa omavolilisi kätega õiendamisi kohtusse ei jõudnud.
Kui üldiselt algas talude
päriseks ostmine 1870-ndatel aastatel, siis Kastnas oli teisiti. Nii mõnedki
talud osteti juba 1850 -1860. datel aastatel talud ära. Üllataval kombel on
paljud ostukirjad kirjutanud J.V. Janseni ja Lidja Koidula käekirjaga. Võib
oletada, et nad on Jacke kaubakontori, kui mõisarentniku palvel endale juhutööd
võtnud – olid nad ju kirjutamises vilunud. Talupoegadele olid nad ju ennegi
kirju kirjutanud.
1870. aastal suri tollane
Kastna mõisnik Hiedahl. Järgmine rentnik Krause oli ka ilmselt vanem mees, kes
1878. aastal tahtis mõisa ära anda ja pakkus loomi oksjonile. See oli mõneti
imelik, kuna mõis kuulus ju linnale. Võib-olla seletab seda rahvasuu, kellelt
on jäänud mälestusi; Vana Krause jäänud vanaks ja kehvaks ning muutunud
„tormiks“ – ei jõudnud lauta parandada-korrastada ja ajanud lehmad ühte küüni
kinni. Loomad käinud mõisa alla mereäärsel allikal joomas kui vesi mujal ära
külmunud. Küün olnud külm, lehmad jäänud haigeks, mõnel tulnud karv maha ja
kari saanud päris otsa.
1878. aastal võttis mõisa
rentnikuna üle läti päritoluga, saksastunud Vaiste mõisa kärner Peeter Ballod
(Balodis?), sündinud 1836. aastal, seega 42 aastat vana. Ballod oli hakanud
üpris käest läinud mõisa hoolega majandama – istutanud meretuulte käes sasitud
hoonete ümber puid ja rajanud korraliku õuna- ja marjaaia. Kastna mõisa all oli
siis 23 peret.
Peeter Ballod olla tunnistanud
põllutöö riistadest ainult puuatra ja – äket, uuendusi ta polevat sallinud. Tal
olnud vahel naljakaid ideid. Nii lasknud ta 1880-ndal aastal oma poja Arturi
sünnipäevaks öösel aida ette tiigi kaevata, et oleks kus laps laevukesi ujutada
saab.
1881. aastal ilmselt lõpetas Jacke
kaubakontor Pärnu linnaga suhted Kastna mõisa küsimustes ja nii sõlmiti
Ballodiga linna poot uus rendileping. 1882. aastal ehitas Ballod viinaköögi
ümber moonakamajaks. Allikale kaevatud kalatiike kasutas rentnik kokrede,
võib-oll ka karpide kasvatamiseks. Üks tiikidest oli poolsaare otsale viiva tee
ja kaugeima tamme vahel.
1891. aastal haaras Vene võime
haldusstruktuuride liitmispalavik ja nii otsustati liita Tõstamaa ja Kastna
vallad. See otsus langes kokku eriti tugeva venestamisega. Kastna volikogu oli
eriti tugevalt ühinemise vastu, sest Kastnas oli vähem inimesi ja oli näha
maksude kasvamist inimese kohta. Kaebust aga ei pandud miskiks ja nii otsustati
kaevata Liivimaa komissarile, sest seaduse järgi võis ühinemine toimuda vaid
mõlema poole nõusolekul. 23.11.1891 toimus uue Tõstamaa ühendvalla volikogu
koosolek. Sellegi poolest jäi Kastna volikogu oma asju ajama ja saatis oma
keeldumisotsuse veel 1893. aastal kahe saadikuga Liivimaa kuberneri juurde
Riiga. Vastus oli äraütlev ja nii jäigi Kastna valla volikogu viimaseks
otsuseks saadikute saatmine.
1896. ndal aastal ehitati
Kastna viimase poemaja lähedale puidust Püha Arseeni Apostlik Õigeusu kirik.
Ehitamise aastal annetas polkovnik Slavintski kirikule 3 kella ja Kastna
kogudus eraldus Seli-Tõstamaa kogudusest. Samal ajal tekkis pikkamisi Ermistu
ja Läänemaa piiri vahele Püha Arseeni hajaküla, mis rahvasuus moondus Sööniks.
Kui eelnevalt lugesime, et
1886. aastal pandi kool seisma ja 1892. aastal suleti hoopiski, siis 1896.
aastal on Kastnas koguni kaks kooli:luterlik vallakool Mulgi talus ja
õigeusklik abikool Lepiku talus (Saulepi valla Rammuka külas). 1900. aastal
asus vallakool ajutiselt Masso talumajas ja seal oli õpetajaks Anton Oja.
Abikoolis oli õpetajaks 1905. aastal Martin Westmann ja vististi ka keegi
Matiesen. Õpilaste arv kõikus 42-58 vahel.
20. sajandi suursündmuseks nr.
Üks oli Kastna uue õigeusu kiriku ehitamine, valmissaamine ja pühitsemine 1904.
aastal. Uus kirik ehitati Jakob Suti tallu Tedremaale ehk Uue-Rammokale (talu
suurus 25 ½ dessantiini, krundist jäi üle 888 /ei saa olla õige, võib-olla
88,8/ vakamaad). Ehitust toetas Peterburi kaupmees Putõsev. Ehitati maakivist.
Vajaminevad tellised toodi Tõhelast, kus põletati telliseid. Ehitajateks olid
kohapealsed meistrid. Kirik päris Püha Arseni nime. Vanast kirikust toodi sinna
ikonostaasi osi ning 3 kella. Viga oli selles, et kirk jäi Kastna keskusest
kaugele. Ettetõtates olgu öeldud, et Kastna õigeusu kogudus tegutses 1986.
aastani, kui lõpetati tegevus liikmete vähesuse tõttu.
Kogu riiki haaranud 1905. aasta
sündmused siinkandis möödusid ilma mõisade põletamisteta. Kastnas peeti rohkem
teoreetilisi koosolekuid, kus advokaat Hendrekson, kohaliku päritolu mees,
rääkis mõisade jagamisest. Silmapaistvamad poliitikategijad olid õpetaja Mihkel
Westmann, kes oli osa võtnud Ülikoolli aula koosolekutest ja Emeljan Klaas.
Millegipärast (kas kardeti mõisade põletamist, või kellegi pealekaebamisel)
saabus Tõstamaa karistussalk, olgugi, et Kõpu ja Seli preestrid kinnitasid, et
midagi juhtunud ei ole.
Juba varem oli Kastna Tuka Mart
Westmann ja E. Klaas käinud mõisarentnik P. Ballodiga mingite mõrdade pärast
kohut ja seal asja võitnud Ballod olnud meeste peale pahane. Nagu rahvas
räägib, ssatnud Ballod öövahi magama ja jäänud ise valvesse. See juhtus just
kõige ärevamatel päevadel, kui karistussalk oli Tõstamaal. Samal ööl läinud
Kastna rannas mõisa küün põlema. Ballod oli põlengus süüdistanud Westmanni ja
Klaasi, mehed pandi raudu ja viidi Tõstamaale.
Ennem seda pannud Mihkel Reiman
Tõstamaa mõisakirjutajale Teolile kõrtsis koti pähe, aga peksa pole andnud.
Tõstamaa mõisavalitseja F. Toots oli Teoli joomise pärast lahti lasknud, kuid
uus kirjutaja Konstantin Reinojaan kaebas Reimani peale (neil oli ka omavahel
kana kitkuda).
Karistussalga ülema korraldusel
anti Mart Westmannilee, Emeljan Klaasile ja Mihkel Reimanile avalikult peksa.
Mart Westmannile määrati 150 hoopi, teistele vähem. Mõisarentnik P. Ballod oli
soldatile 3 rubla andnud, et nad hästi kõvasti lööks.
Ajad rahunesid ja elu läks
edasi. Taludes läks elu ülesmäge, hangiti uusi põllutöö riistu, ehitati uusi
hooneid. Arenema hakkas ka ühistegevus. Kuna piim hakkas üha rohkem sisse
tooma, asutati ka Kastnas piimaühistu – asutamise aeg pole küll teada, kuid
1912. aastal oli see olemas.
Kastna mõisa rentnik P. Ballod
oli ehitanud endise kõrtsi vundamendile küüni. Lubjapõetamisega ta enam ei
tegelenud, kuid oli kõva kivide maa-alla laskja. Kui ta ükskord pikki toikaid
kangidena kasutades kivi alla õõnsust kaevas vajus kivi talle peale ja mees jäi
jalgupidi kivi alla. Nii jäi ta vigaseks. Laskis endale puust ratastooli teha
ja veeretas end sellega ringi. Olla isegi nii merel kalal käinud. „Jumal
minusugust ei aita, pean end ise aitama“ oli ta öelnud.
Poja oli ta koolitanud ja poeg
oli Harkovi ülikoolis prantsuse keel õppejõud, tütar õppis kusagil
halastajaõeks (võib-olla allea maailmasõja puhkedes).
1914. aastal oli Ballodil
rendil juba kolm karjamõisa – Eckhof (Viidaka, Riidamaa), Strandhof (Mälluka
või Meeluka) ja Ruhenthal (Kükita I, Kükita II). Oma rendid tasus ta kõik ära
ja jäi ka tublisti üle, kuidu poleks ju ka lapsi saanud koolitada. Ta oli
muretsenud majja ka mööbli. Nii on teada, et elutoa mööbel olnud sametine ja
väga ilus. 1950-ndal aastal olnud see veel Peerni Siina omanduses. Peale Siina ja
temaga koos elanud Herbert Glükmanni surma viidud see Tallinna Glükmanni õe
juurde.
1914. aastal algas I
maailmasõda. Kastna abikooli õpetaja Martin Westmann kutsuti sõtta ja tema
asemele asus õpetama Adrian Westmann ja Juhan Tomingas. Õpilasi olnud 42 – 58
vahel.
Sõjasündmustest Kastnas nii palju,
et ühel päeval olla Kastna poolsaare kõrval kerkinud veest Saksa allveelaev.
Võib-olla põhjuseks mootoririke, või tuldi luuret tegema? Kohaliku teatanud
sellest sõduritele, kes ähmiga ka kohale tulnud ning alles siis hakanud mõtlema
mida vintpüssiga allveelaevale teha saab? Olid lasknud küll, aga laev ei teinud
väljagi ning sõitnud mõne aja pärast aeglaselt minema.
1918. aasta ärevatel punaste
aegadel oli ka Tõstamaal moodustatud Töörahva saadikute Nõukogu ja need võtnud
usinasti mõisaid üle. Kiiresti kihutati punased sakslaste poolt välja, kes, kes
hakkasidtegema oma hertsogiriiki.
Kastnasse punased vist ei
jõudnudki. 19181. aasta talvel, võib-olla enne sakslaste tulekut Peeter Ballod
suri. Lund olevat küll olnud aga ta viidud ühel sombusel päeval vankriga
Tõstamaa surnuaiale. Samal ajal oli Kastnas ta poeg Arthur (sünd. 1874), kes
oli 44. aastane. On võimalik, et, ta tuli siia juba maailmasõja ajal. Vana
Ballod ollla tunnistanud, et poeg lastud ülikoolist lahti. Lahtilaskmise
põhjuseks nimetatud, et poeg andnud ühele suurvürsti pojale vastu vahtimist.!
Artur Ballod olnud tõesti muidu
kena, aga äkilise iseloomuga mees. Nüüd võtnud ta mõisa juhtimise enda peale.
Arturil olnud ka naine ja sellega poeg Viktor, kes oli sündinud ammu enne
maailmasõda. Mõisa oli tagasi tulnud ka Arturi õde, vaikne, kena naisterahvas.
Õde olla perekonna huvides pidevalt toimetanud köögis ja aias.
1918. aastal kui algas
Vabadussõda, võttis Kastna kooli õppetöö enda kätte Maria Martinson.
Ajalugu pidevalt
täiendatav
Alammenüü |