Tõhela hümn

Tõhela hümn

Meie elupäevad on kui merel laevad,
Elu tormide on nad igavest.
Kes võib meitest teada, oma elu seada,
Et meil mured jääksid tundmata?

Miks ei peaks ma rõõmus olema,
Miks ei peaks siis ma maitsma märjukest?
Siinses üürikeses elus paremat ei ole
Kui see õllemärjuke ja laul.

Kui meid mure kitkub ja meid saatus rikub,
kui need naisukesed meid ei armasta,
siinses taluruumis õllekannu juures
on mu süda ilma mureta.

Siinses taluruumis õllekannu juures
Hüüan rõõmsasti: “Mehed, elagu!“
Juua täis kui mahub, ei vürstiga tee vahet,
Ma soovin olla unes kuningas.

Kiitus sellel mehel, kellel see õlu oli hea,
kes meil otradest teinud märjukest.
Teda mina tahan kiita kuni taevariiki,
kus need joodikud seal laulvad.

Siinseil pikil puudel kasvab humal juurtel
Võrsuv odrake kasvab jõudsasti,
Annab aga meestel truudust, jõudu ja ka julgust
“Siin ja seal on me kodumaa!“

Miks ei peaks siis ma rõõmus olema,
Miks ei peaks siis ma maitsma märjukest.
Siinses üürikeses elus paremat ei ole
Kui see õllemärjuke ja laul.

(Laulis Tõhela Talutaatide Koor. Tänapäeval lauldakse hümni Kodukohapäevadel.)

Vasakult: Jakob Seiman (Süvang), Voldemar Seer, Martin Lõõbas, Jakob Karjel, Juhan Karjel, Martin Kirikal, Aleksander Maiste.
Istuvad: Aleksander Koppel, Villem Laurits, Hendrik Kütt, Aleksander Jürvertson (õpetaja Pärnus), Jõri Karjel, Ralf Opsula (“Endla” direktor), Johannes Unt (koorijuht), Reinhold Murru.